Vana mõisamaja silmad on pimedad. Osa aknaruute on kaetud vihmadest halliks uhutud vineeriga. Kalasoomuseline esikülg tirib tükkhaaval allapoole siseseina telliskivimüüri kuni see järgi annab ...

 

Nõukogude ajal lagunema jäetud Kiideva mõisale ei saabunud abi ka Eesti aja saabudes. Alates 1950ndatest olid hoone keldrid akende-usteta, 1970ndate lõpus oli hoone juba vihma ja lume meelevallas: tuul oli katuselt rebinud valtsplekipaanid ja maja näitas taevalaotuses kihutavatele pilvedele pööningu võimsaid puittalasid. Lääpa vajunud erklikatus ja kaduma läinud vihmaveerennid suunasid sademed otse puitfassaadile.

 

2000ndate alguses ostis vallalt hukule määratud hoone Rein Hallik. 2004. aastal valmis tema poolt tellitud muinsusväärtuse ekspertiis. Muinsuskaitse aga maja kaitse alla ei võtnud, et hoida taastamisraha piirkonna teistele objektidele. Nii ei ole saadud sentigi tuge maja säilitamiseks. Rein Hallik parandas maja katuse, korrastas pioneerilaagri platsiks kujundatud mõisaparki, sulges maja aknad. Tänu sellele sai maja uue võimaluse. 

 

2017. aastal aga Rein Hallik ootamatult lahkus meie seast. Maja nagu tundis seda ja otsustas aasta hiljem alla anda. Alla vajus maja fassaadi keskosa ning murduma hakkas maja teise korruse rippseinu kandev hiiglasemõõtu palk, võimas korstnapits vajus lääpa ning lahti pääsenud kivid tagusid katusesse auke...

 

Alates märtsist 2019 hakkasin kokkukukkumise äärel vankuvat maja kontrollimas käima, arhiividest maja, ajaloo ja omanike kohta materjale otsima, end kurssi viima maja ehituse ning vanade ehitusvõtetega. Üllatusena selgus, et seni maja kohta teada olnu ei vasta sugugi arhiivist leitule. Avanema hakkas mõisa omanike põnev ajalugu ja unetutel öödel kummitav maja hakkas end avama...

 

Poolunes seisin kurbade akendega võimsa hoone ees. Märkasin, et teisel korrusel vilkus küünlavalgus. Järsku paiskus välisuks valla ja mind paluti sisse. Esikutrepi akantusenikerdustega käsipuust tuge otsides sammusin peakorrusele, kust keerdtrepp viis mind teise korruse eluruumidesse. Suures elutoas auras lauakesel soe tee. Toekal toolil oli end mugavalt istuma sättinud Anna Eleonora von Essen (sündinud von Sass): 1743. aastal seni vaid von Kursellidele ja nende pärijaile kuulunud mõisa soetanud Saaremaa aadliku Johann Christoph von Sassi tütar. 

 

Minu jaoks oli valmis sätitud mugav tool. Rääkisime von Sasside Saaremaalt mandrile jõudmisest, Eleonora abielust Reinhold Wilhelm von Esseniga, abikaasa sõjateenistuse tõttu pihta saanud tervisest, kohe peale abiellumist sõtta saatmisest ja seal raskelt haavata saamisest, kõrgetest auastmetest ja kaasvõitlejate poolt hinnatud üllast mõtteviisist, aja jagamisest mõisade ja Tallinna eluolu vahel ning 9 abieluaasta jooksul sündinud lastest, kellest viimane, väike tütreke, suri kohe. Ka Eleonora enda tervis annab nüüd tunda ja lähenev talv võib kolmekümneaastasele naisele jääda viimaseks. Mõisa soe palkhoone on Eleonora kehva tervist arvestades mugavam ja parem kui linna kõledad ja külmad kivihooned...

Jaanipäevaks 2019 oli mõis nii hirmsas seisus, et sinna minek oli eluga riskimine. Panin endale köie ümber vöö ja telefoni tasku: kui maja kokku hakkab kukkuma, ehk saan end kusagile riputada. Keegi peale minu enam mõisas käia ei julgenud, kuid pidin teadma, kui kiiresti maja rippseinu hoidva palgi olukord pööningul halveneb.

 

Hoone toestamiseks ja õige tehnilise lahenduse leidmiseks soovitas arhitekt Enn Rajasaar nõu küsida vanade majade insenerilt Ilmar Jakobsonilt. Palusin lisaks maja vaatama ja nõu andma ka Läänemaa Muuseumi juhi Anton Pärna ja mitmed teised restaureerijad-ehitajad. Arvamused olid vastukäivad. Sain aru, et pean otsustama ja pihta hakkama, muidu ei ole õhtustest juttudest majaga ja lubadustest „abi tuleb kohe, pea vastu“, enam kasu. Kuid ehitajad ütlesid üksteise järgi ära.

 

28. juulil 2019  alustasin Kodu Kuubis noormeeste ja nende entusiastliku juhi Germo Karroga maja kindlustamist. Enne veel, kui ehitusplatsile jõudsime, kadusid keldrist võlvide alt nurgakivid ja võlvid jäid õhku rippuma. Tööde eelarved muutusid jälle kopsamakaks ning selgeks sai ka see, et peame ehitusplatsi piirama, et mõni hulljulge uudistaja või materjali õngitseja rusude vahele ei jääks. 

 

Vaheldumisi lõõskava päikese ja pikkade vihmahoogudega asusime maja kindlustama ning mädanenud palke fassaadilt eemaldama. Vähehaaval sai tagasi pingutatud ja kindlustatud ka rebenev teist korrust kandev palk, lapitud alla kukkuda ähvardav korstnapits, rajatud elektriühendus. Algas lõputu võitus veega. 

 

Peale maja kindlustamist selgus, et rippseintega korrusel tuleb maha võtta raskus: eemaldada rasked tellistest siseseinad ja nõukaaegsed ahjud ning välja kühveldada põrandaid täitev liiv. Taas algas külmadeni vältav jõhker töö, abiks lähemad pereliikmed. Õues kerkisid majast välja toimetatud mõisa enda telliskivitehases valmistatud tellistest hunnikud. 

 

Väike hingetõmbeaeg detsembrist märtsini andis võimaluse taas arhiivimaterjalidesse kaevuda ja maja arhitektuuri ning ehitusvõtteid selgemaks saada. Vanad kaardid avasid vähehaaval aegade jooksul ehitatud või lammutatud hoonete asukohti ja arhiivist tellitud 1905. aasta plaan selgitas tolle aja pargi ülesehitust ja maade kasutust.

 

 

Põnevad olid ka Kiideva linnuloenduse andmete leiud ja piirkonna suurima õunaaia sortide soovitused.

Vanades arhiividokumentides kohtab aegajalt väljendit „Preisi stiilis mõisahoone“. Püüan aru saada, kust võib olla pärit mõisahoone kalasabasoomus või mis ajal hoone püsti on pandud. Leian märke aktiivsemast ehitustegevusest 1830ndatel ja 1860ndatel aastatel. Ka maja palkide ja sisemise tellisseina 4 cm vahe hoidmiseks paigaldatud metallklambrid annavad aimu, et maja on ehitatud etappide kaupa: kui teise korruse elutoas on klambrid veel sepistatud, siis koridori teise poole tubadest leiab juba manufaktuurselt toodetud metallklambrid. 

 

Hoone pööningul avaneb pöörane vaade suurtele rippturvikutele ja fermidele. Kahe uhke lõõrisüsteemi peale toetuv hiiglasemõõtu palk hoiab 2. korruse rippseinu. Maja esimesel korrusel asuvad suured saalid, seetõttu teise korruse vaheseinad ripuvadki! Esimesel ja teisel korrusel on näha ka kunagiste kapptualettide kohad. Kõige põnevam leid aga on meid keldrites ootamas.

 

2020. aasta 20. augustil alustasime mõisa keldrite mullast ja prahist tühjaks vedamisega ning sokli korrastamisega. Juba varem oli Anton Pärn arvanud, et maja keldrid tunduvad 100 aastat vanemad kui maja ise - seega juba 18. sajandist. Üllatusega leidsime, et alul on olnud kelder võlvideta ja põrandad laakidega ning keldri võlvid on ehitatud sokli müüride vahele hoopis hiljem. Võlvide peale on veetud liiva ja praegused põrandad ujuvad võlve katval liivapadjal. 

 

Keldreid puhtaks kühveldades leidsime 3 eri aegadel rajatud paekivipõrandate kihti. Pealmise kihi all jooksid keraamilised oranžid kuivendustorud. Teise põrandakihi alt aga leidsime põlenud puidu jäänuseid. Arhiivimaterjalides on kirjas, et 1813. aastal, kui taganeva Napoleoni väed jõudsid rüüsteretkedega isegi Läänemaale, põletati maha ka Kiideva mõis. Kas tolleaegsed põlenud laagid me leidsimegi?

 

Sokli ja keldrite paekivimüüride korrastamine kujunes nii kulukaks, et oli aeg endale vanad töövõtted selgeks teha. Raikküla mõis viib läbi restaureerimiskoolitusi koostöös parimate spetsialistidega. Nii saigi suvistel nädalavahetustel läbitud paekivimüüri ja silluste taastamise, võlvide ladumise, akende-uste restaureerimise, vana maja lugemise oskuse, vana maja soojustamise ning tapeetide restaureerimise koolitused.

 

2020. aasta sügis oli pikk ja soe. Keldri 50 cm paksuse mullakihi käsitsi välja vedamine ja sokli müüride parandamine lõppesid alles 28. novembril, mil ilmad lõpuks päris kehvaks muutusid. Sulgesin keldri aknad soojustusplaatidega ja lootsin, et suvel korda tehtud kraavid ja rajatud drenaaž hoiavad keldri kuiva. Talvel sai selgeks, et rajada tuleb ka keldri sisemine drenaaž ning aknad-uksed veel tihedamalt külma eest sulgeda.

 

2021. aasta algas palgivahetusega. Krista Kallavusega Keskkonnaametist saime nõusse palgimeister Laur Oberschneideri ja 13-14. juunil toimus palgivahetuskoolitus. Vahetatud sai enim vajunud seina palgid keldri sissepääsu kohal ning jupike alumist palgirida. Majast kipub jääma järgi aina vähem: ka esimese korruse telliskiviseinad tuli palgivahetuseks välja lõhkuda. Pehkinud palkide eemaldamisel haigutas keldri ukse kohal tohutu auk. Kogu majalahmakat upitati 20 cm kõrgemale. Kõhe ja lahe on, kuidas nii hõre hoone üldse püsti püsib. 

 

Suve teine pool kulus keldrite sisedrenaažile. Saime tööga valmis täpselt enne esimest padusadu, mis kujunes kvaliteedikontrolliks. Sajujärgsel hommikul keldrisse astudes sorises drenaaž kõrvu hellitavalt ja sosistas: “Ma töötan, ma töötan!”.

 

17. augustil alustasime koos Swedbanki 6 töötajaga keldri võlvide krohvimist, mis sai jätku peretalgutel 20-21. augustil.

2021. aasta suvel avati Haapsalus villa Friedheim ning sellega seoses tõusis tähelepanu alla Gernetite Pommeri juurtega suguvõsa. Gernetid omandasid Kiideva mõisa pandilepinguga 1839. aastal parun Friedrich von Dellingshausenilt. Siin on sündinud 1872. aastal Alexandrine von zur Mühlen (von Gernet) ja 1878 hüdrograaf ja geodeet Adam von Gernet. kes Eesti kindralstaabi topo-hüdrograafia osakonna geodeedina juhtis Läänemaa mõõdistamist. Kas Preisi stiilis hoonel ja Gernetite Pommeri juurtel on seost?

 

Mõis pakub ka edaspidi suurt avastamisrõõmu ja ropprasket tööd. Kes kaasa tahab aidata, on väga teretulnud!

 

Piret Hallik-Sass, september 2021